Hall taevas
Aldevia
Kadunud taeva sina
Pole päikestki valguseks enam
Lahtunud värvid, valge ja must
Kõik on nii hall, ängistav hall...
Tõstan pilgu ülesse, sinna, kus pilvede lõputu triiv
Pole tähtis, kas elan või suren
Ainsana loeb nüüd vaikuse nukker hüüd
Siis ma kuulen ta sametist hääletust
Kaja ainiti jääb ennast kordama
Maapind on sõlminud endaga
Nurkjad tiivad said kärbitud ammu ju
Püüa sõlmida lahti mind köidikuist
Avita taas mind taevasse tantsima
Tõstan pilgu ülesse, sinna, kus pilvede lõputu triiv
Pole tähtis, kes elab, kes sureb
Ainsana loeb nüüd vaikuse nukker hüüd
Tean, et kuulen ta ajatut palumist
Igal igaval igavikuhetkel
Kui pilvedest taas joobun
Hall taevas laotub üle pea
See siiski kurbust juurde toob
Ei küündi eales nendeni
Külm lumi sulab maapinnalt
Ent minu süda jäiseks jääb
Nii saabub kevad, lootust täis
Kuid mina talve vangi jään
Oh tõsta taevas kõrgele
Ja usu, Sinust sõltub see
Et igavesti halli täis
Ta püsiks, kurbust kihutaks...