Ma kardan Sind

Aeg läheb, kuid pilgud me vahel on ikkagi jäänud veel võõraks
Nii üksteise kannul need päevad kõik veerevad serva pealt alla
Kõik see, mis võis olla veel algselt, on ammugi kaotatud ära
Nüüd enam ei taha ma tunda su lähedust, pilku ei taba

Mürkmustad sõnad
Nad õnnetust toovad
Paakunud hing leinab
Viha, mis pillatud varem sai ära
Miks raiskad küll veelgi
Sa südant sel moel?
Näen vaimus, kui tõttad
Ei leia sa siiski ka ise siit rahu

Ma olen surnud oma kõikidest unedest kauneimas
Kuid ärgates märkan, et endiselt vangis on hing ihu sees
Su meeltes on nakkusepisik, ta valitseb kõiki su tegude suunda
Neab kibedalt loodus su roimadest lapsi ja minagi kardan sind ehkki et...

Mürkmustad sõnad
Nad õnnetust toovad
Paakunud hing leinab
Viha, mis pillatud varem sai ära
Miks raiskad küll veelgi
Sa südant sel moel?
Näen vaimus, kui tõttad
Ei leia sa siiski ka ise siit rahu
(Kuid tea et)

Ma tean, et aeg on sind vägistand mitmeidki kordi
Ei kalliks pea igat su tõmmet, mis hingad - sul polegi hinge
Saab päevaks kord öö, saab otsa kõik elu, mida ahminud oled
Ja tõsi, et näed seda tundi, mil kell ei löö...

Mu meeled on vaevelnud valus, mida teised ei suudakski kanda
Ma mõnikord kardan, et sina võid tulla veel unenäo sees
Sa naeraks vist veelgi, kuid kahjuks ei saa, meie naerud said müüdud ju maha
Läeb tund tunni järel ja ma ihkan, et rutem läeks aeg.