Ahmed

Ma olen saialõikaja kakskümmend neli H-s
mu jaamaputka tuled silitavad prahti maas
te viilu vahele ma sibulad ja liha laon
ja naeratades samal hetkel teie elust kaon
ses`t elust, mida aknaluugist hommikul
või öösel näen, kui öine vahetus on küpsetada mul
ei vahet tee, kui soovid, minult head kebabi saad
ja minu pere uut etappi toetad papiga

Ma tean ja ma tean ja ma tean, et see
mida elame, see ongi ju elu
ja ma tean , et ma pean olema tänulik
nähes kõike, tean, hea on mu elu

Ma olen saialõikaja, noatera peeglist näen
paar libu, aferisti, mees, kel rong on viinud käe
üks juhusuhe alaealine ja jooksev pedofiil
ja nurgal eduka debüüdi torkab kõrri küüneviil
ma olen saialõikaja, kord oma firma loon
veel suurema kui putka see, mis veeringuid vaid toob
veel jõuan rongile, et leida oma tõde
ma luban, täna öösel olen sulle rõve

Ja ma tean, ja ma tean ,ja ma tean, et see
mida elame, see ongi ju elu
ja ma tean, et ma pean olema tänulik
nähes kõike, on hea minu elu

Ahmed, ah medalil on teine pool
vahel torkab, vahel poob
Ahmed, ah medaleid kõik küll ei saa
peab õnne olema
Ahmed, ah medaleilgi sära kaob
läigib vaid süda, veri taob
ah medaleid ei väga vaja me
kui iseennast leiaks me