Merevaik

Maast-madalast marsid sa püssi all, emaks-isaks on olnud armee.
Iial küsimusi ei esita. Mida kästakse, seda ka teed.
Sa ei tea, mida tähendab julmus, kuid su pilgus on mõrvarlik läik,
kuni lebad kord nimetus kalmus, silmad kinni ja suus veremaik.

Veremaik põletab keelel, veremaik tuhmistab meeled,
veremaik küljes leival ja veel, veremaik painab hauaski veel.

Oled katse, mis läinud on rappa. Sind ei tiivusta üllad ideed.
Sa ei oskagi muud kui tappa ja tapad, sest kästakse.
Pole väljaspool sõda sul elu,
puudub maailmal sinu jaoks paik.
Tõe, sõpruse, tröösti ja ilu
matab endasse veremaik.

Maast-madalast marsid sa püssi all, emaks-isaks on olnud armee.
Iial küsimusi ei esita. Mida kästakse, seda ka teed.
Miski ometi kurvaks su muudab, taamalt kostab kui öölinnu huik.
Kuuli rauda veel lükata suudad ja tead, et kuulil on vere maik.