Ööliblikas

Taak

    Continues after the ad

    Patt lõõmab kui leek, nagu õõnestav loit.
    Lõpmatus kauguses punetab koit.
    Mu ihu on närbunud, pilgus on õud,
    lihastest kadunud viimnegi jõud.
    Mu veri on valge kui kooritud piim,
    sest liblikas öösel mul mõistuse viib.

    Ööliblikas-surmasuru halvab mu mõistuse, hullutab mu aru.

    Ta luurab mu ümber, kui lõppeb mu päev,
    sosistab kõrva, kui magama jään,
    laskub mu rinnale, silmad kui sulen,
    tontlikult kriiskab, kui vähkren ja põlen,
    imeb mu meeltest kõik, mis on hea,
    kuid iial ei ütle, kus tegin ma vea.

    Continues after the ad

    Laskub mu rinnale surmasuru.
    Külmas öös elustab mälestus mõru.

    Soomusjad tiivad ja surnupealuu;
    liitsilme põhjades peegeldub kuu.
    Kingi mul' rahu ainsakski ööks,
    viiv, mille vältel mind süüme ei sööks.
    Hommikuks imetud viimane rõõm.
    Piinatud silmades kalgendub õõv.
    Tapma mind asub ulmpeletis taas,
    niipea kui videvik vallutab maa.

    Surmasuru - pattude palk - kimbutab neid,
    kelle süda on kalk.

    Song details

    Composition:

    Did you see an error?

    Enviar revisão