Tõlla ees meil tormab neli tori täkku,
tagumiku alt meil läbi lendab maa.
Kabjad löövad meile musta pori näkku,
aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa.

Lendab maa, lendab maa, lendab maaaa...

Hobused on vahus, ragisevad rangid,
mustal taeval sähvib ekslev välgujoon.
Kihutame nagu põgenevad vangid,
kelle kandu limpsab verekoera koon.

Selle sõidu lõpust mõelda me ei taha.
Otse püsti ees on pimeduse sein.
Sellest sõidust ainult mälestus jääb maha
ja me surnud ema ette tuntud lein. x2

Lendab maa, lendab maa, lendab maa...