Saar avab oiates limased lõuad
Haarates nõnda haaramatu
Kuldkera hetkeks veel kärgatab
Seejärel korinal kustub

Maad haarab masendus, vetel on vapustus
Vaiamaast saareni märatseb turm
Seal, kuhu ulatus allilma raputus
Segi on paisatud elu ja surm

Pimedus peidab põletajat
Vari vägistab valgustajat
Soerdieit suretab soojendajat
Kuristik kugistab kiirgajat

Inimlaps hiies on keeletu
Otsides tammedelt tuge
Küsides kividelt kaastunnet
Lõkkelt leevendust, loitsudest lohutust

Kümnetest kõridest, sadadest suudest
Sünkjusse prahvatab loits kui välk:
Maapõue needitu sündigu sügavalt
Jälle kord koiduks saa hauaöö!

Usk annab uhkust, teadmised tugevust
Lootus on leinadest lennukam
Taas tõuseb taevane terendus
Võiduks vormistub vangipõlv.